1. veebruaril Picante NO99 jazzupuhvetis!

Tulge meid kuulama. Alustame oma etteastet kell 21.30!!!

4. jaanuaril Deja Vu's kohtume!

Unes ja luules

UNES JA LUULES

Luuletus on kui unenägu

ühtaegu mälestus ja kujutlus

ei mitte elu-, vaid saatusejoont pidi avanev tõelus,

ei mitte osakslangev,

vaid alati olemasolev osa me maailmast — kõiksuse kõnetus.

Kauge kumin tuikamas veres -

hümn, ümin, südamerütm,

mida meis igavesti mängiv laps üksinda kuuleb.

Ta tõstab pea, kuulatab —

kumina lähenedes kõrv eristab sõnugi,

siis vajub vaikusse, teispoole vastust ja vastutust taas.

Uni, mis ununeb enne,

kui teadvuse karistav roosk kohale jõuab,

liivale kirjutund kiri,

mille pühib lainete keelav keel.

Luuletus algab liivaterast kui pärl,

ta eneseloomises peitub paratamatuse paine,

tas mistahes tühine sündmus võib muunduda tähenduslikuks.

Luuletuse sisu on saladus ja tema vorm vaikus.

Luuletus on kootud vaikusest otsekui õhkõrn sall,

mis vaevata läbi sõrmuse libiseb.

Musttuhat mustrit, märki ja ornamenti

ei muuda ta maagilist olemust,

mõistatuslik kui uni,

ta ilmutab vaid oma lõpmatuid nägusid,

ise ometi jäädes tundmatuks, tabamatuks.

Äratundmise välkvalge silla võib siiski ta luua ka võõraste vahel — sest oma sisemuses on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad.

Luuletus, uni, unelm ja unustus ikka on ilmum,

tõus üle päriseks peetud piiri, äratundmine, ärkamine.
Iial, ah, iial ei ole me rohkem me ise,

eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules —

ja võib-olla armastuses.

Doris Kareva

Midagi Sulevalguselt!

Vaikuses
neil vaikuste hetkedel
kas sooviksin olla iseendas
kui mu ümber ei ole ju tühjus
vaid värvidesse maalitud muinasjutt
nii kõnekas ja paljuütlev

oma vaikuse hetkedel
ei räägi mina Sinuga
Sina räägid siis minuga
mina tajun
ja naeratan
päikesekiirelist laia naeratust
mis kumab üle mu palge
su hääl on ilus, mu süda
kananahal on mu ihu

Su vaikuse hetkedel
on Sinu kohalolu tajutav
iga mu rakuga
ma tajun
et olen Su olemises
et vaikus on kõige kõnekam
enimütlev
kui üks-kõik-mis-arv sõnu

olen seal
kus Sina lõpped ja mina algan
kus lõppen mina ja algad Sina
kus seguneb tajumine reaalsusega
võimaluste vertikaalil
üksolemises

Viibu mõtted...

me teame, et kõik siin ilmas on ajutine ja et me peaksime elama hetkes, ometi tundub see nii raske... tahaks öelda, aga ei julge, tahaks teha, ka ei julge. Ometi tekib küsimus, et mida siis karta? Ja ka sellele pole alati vastust - kõige loogilisem, et kardad iseennast, aga MIKS? iseennast peaks ju kõige rohkem armastama ja austama ja pai tegema, sest kõik teised su elus on mööduvad, kuid iseendaga pead lõpuni hakkama saama :). Nii lihtsalt see kõlabki, aga miks sis tunduvad nii lihtsad asjad niiiiiiii keerulised?

Mälestus

video

Sõbrad!!!!!