Midagi Sulevalguselt!

Vaikuses
neil vaikuste hetkedel
kas sooviksin olla iseendas
kui mu ümber ei ole ju tühjus
vaid värvidesse maalitud muinasjutt
nii kõnekas ja paljuütlev

oma vaikuse hetkedel
ei räägi mina Sinuga
Sina räägid siis minuga
mina tajun
ja naeratan
päikesekiirelist laia naeratust
mis kumab üle mu palge
su hääl on ilus, mu süda
kananahal on mu ihu

Su vaikuse hetkedel
on Sinu kohalolu tajutav
iga mu rakuga
ma tajun
et olen Su olemises
et vaikus on kõige kõnekam
enimütlev
kui üks-kõik-mis-arv sõnu

olen seal
kus Sina lõpped ja mina algan
kus lõppen mina ja algad Sina
kus seguneb tajumine reaalsusega
võimaluste vertikaalil
üksolemises