Viibu mõtted...

me teame, et kõik siin ilmas on ajutine ja et me peaksime elama hetkes, ometi tundub see nii raske... tahaks öelda, aga ei julge, tahaks teha, ka ei julge. Ometi tekib küsimus, et mida siis karta? Ja ka sellele pole alati vastust - kõige loogilisem, et kardad iseennast, aga MIKS? iseennast peaks ju kõige rohkem armastama ja austama ja pai tegema, sest kõik teised su elus on mööduvad, kuid iseendaga pead lõpuni hakkama saama :). Nii lihtsalt see kõlabki, aga miks sis tunduvad nii lihtsad asjad niiiiiiii keerulised?